Periood pärast Audentese Spordigümnaasiumi oli pidevalt muutuv ning tahe olla tervislik ning sportlikult aktiivne oli minus endiselt olemas. Üritades tegutseda nii teadlikult, kui enda elukogemuste ja kooli tarkuste najal suutsin, pingutasin, et olla tervislike eluviisidega. Kogu see protsess oli aga nagu Ameerika mäed. Läbi suure enese distsipliini suutsin hoida end küll vormis, aga keha andis pidevalt märku, et asi ei ole päris õige. Ühed asjad, mis minuga alati kaasa reisis olid traumad, mida olin saanud sportimise ajal ning mis endiselt tegid valu ja ei lasknud elu täiel määral elada. Tuli käia ka mõnel operatsioonil, mis omakorda oli vaimselt üsna raske. Samuti sain aina rohkem teadlikumaks, et mul on peaaegu terve elu olnud probleemid magamisega. See omakorda on mõjutanud kogu mu organismi ning teinud selle haigustele üsna vastuvõtlikuks. Käisin ka vahelduva eduga erinevate oma ala spetsialistide juures, et saada tervist rohkem kontrolli alla. Suuri muutusi paremuse poole paraku ei toimunud.  Pidevalt valutav keha, halb uni ja regulaarselt külmetushaigustesse jäämine pani mind tõsiselt järgi mõtlema, et mis toimub? Kuskil oli miskit valesti ja ma ei suutnud aktsepteerida sellega, et ma küll elan ja hingan, kuid koguaeg on mingi jama kallal.

ELU MUUTUS JA FILOSOOFIA

Suurem muutus ja asjade ümberhindamine toimus aastal 2020, kui ka minu eraelu laiali lagunes. Sellel hetkel otsustasin, et ma ei kavatse minna ohvri rolli ning see on hetk, kus ma õpin enda minevikus toimunud sündmustest ja kavatsen saada kontrolli alla kõik enda probleemid, võtku see aega niikaua kui tahes! Selles madalseisus hakkasin endale esitama küsimusi vormis: “Mida ma tegelikult tahan?”, “Mis mind päriselt rõõmsaks teeb?” ning “Kes ma üldse olen ilma, et mõtleksin mida teised minust arvavad?” Kõik need mõtted ja mõtisklused viisid mind teekonnale, kus hakkasin asjadele tasapisi teistmoodi mõtlema ja lähenema. See samm, et võtta ette muutus nõudis endaga pidevalt töö tegemist, kus tuli ette suuri tõuse ja suuri langusi. Eelkõige tegi asja raskeks elu jooksul sisse juurdunud harjumused ja hoiakud, mida pidin hakkama sammhaaval ümber hindama. Mida aeg edasi, seda rohkem ma ennast tundma õppisin ning otsuste langetamine muutus samuti selgemaks. Ma hakkasin igat hetke rohkem kogema ja väärtustama ning olin leidnud endale huvid ja tegevused mida tõeliselt nautisin. Sain ka selgeks, et mitte mingi eesmärk ise ei tee mind rõõmsaks vaid valitud tee mida käin on kõige olulisem, sest selles hetkes tuleb mul koguaeg olla. Sellest lähtuvalt hakkasin ennast veel teadlikumalt ja tõsisemalt muutma, et leida enda jaoks sobiv rada.

Eelkõige pakkus mulle huvi kuidas saada rohkem energiat, et aja kasutus oleks parem ja mismoodi enda elu jooksul saadud vigastustega toime tulla. Sealt edasi uurisin, mismoodi inimene oma kehas on võimeline üldse tundma, kui kõik olulised tervist edendavad tahud on paigas. Erinevaid meetodeid uurides leidsin üha rohkem uusi teadmisi ja praktikaid, mida pidevalt enda peal katsetasin. Seatud suund tekitas ajaga aina suuremat huvi. Hakkasin tundma ennast enda kehas ja ka mõtetes paremini ja olin leidmas moodused, mis hoidsid minu kursi õigel suunal. Olles leidnud enda tõelise huvi ja saanud sellest ka ise kasu hakkas tervislik eluviis aina enam minu igapäevaelu osaks saama. Protsess mida olen kogenud on olnud väljakutseid pakkuv, kuid mõnus ning muutnud mind üsna palju. Tunnen enda kehas ennast aina mugavamalt ning tean, et õpitud ja kogetud teadmistest oleks kasu ka paljudele teistele. Julgus võtta ette uusi asju ning ennast muuta võib olla hirmus, kuid teisel pool hirmu võib olla just see mida me oleme otsinud ja vajame. Ma usun, et me kõik teame tegelikult mida teha, et enda elus mingi positiivne muutus ette võtta, kuid me leiame pidevalt vabandusi, et antud protsessi edasi lükata. Järjepidevalt tegutsemine ja samal ajal protsessi nautimine on see, mida mina pean tähtsaks. Läbi selle toimub eneseareng ning on võimalus näha elu nii mitme eri nurga alt, mis teeb omakorda elu üsna huvitavaks.